In englishEesti keeles

kolmapäev, 11. detsember 2019

Raamat "Autoga Ookeanile. Amphibear"

Värske raamat on juba müügil Dutyhook poes, Rahva raamatus, Apollo raamatupoodides, Raamatukodus, Matkaspordis ja raamatukauplustes.
Mait Nilson on juht ja ettevõtja, kes jättis oma igapäevatöö, et ellu viia ammune unistus – sõita isetehtud amfiibautoga ümber maailma. Vaja on kakskümmend aastat unistamist, viis aastat sõiduki ehitamist, aasta reisi korraldamist ja seiklus võib alata …

Just nagu minu üle irvitades asus sel ajal, kui satelliitsidesõnumeid toksisin, juhipoolsele pontoonile elama väike ahven. Ujus pontooni peal, kohe juhiukse kõrval, tugevdusribide vahekohas. Põhjus selleks oli ka vilksamisi näha – pontoonide all ujusid kärmelt ringi kaks kollast poolemeetrist kala. Nii nagu aeglaselt liikuvaid Heyerdahli parvi saatsid kalaparved, olid kalad ka lõpuks triiviva Amphibeari üles leidnud.
Raamat on tavalisest reisikirjast erinev lugu sellest, kuidas ühte tehniliselt ja bürokraatlikult keerukat reisi korraldada ja mida kõike võib sellisel reisil ette tulla.
Autor Mait Nilson, kujundanud Andres Tali, toimetanud Lea Arme, kirjastas Tammerraamat. Poolpehme köide, 248 lehekülge, 143x215 mm, detsember 2019.

Ringvaates raamatututvustus 20.12.19 kell 19:14:30 https://etv.err.ee/1010713/ringvaade. Tutvustus algab saate algusest 14:30.

kolmapäev, 5. oktoober 2016

Amphibear otsib ohvrit

Uus omanik on Peeter Hallikas! Edu ja jõudu!

Amphibear otsib uut ohvrit, kes temaga aega veedaks teda putitades ja ringi seigeldes. Et ohvri elu vähegi normaalsem oleks, on Amphibear viidud offroad - matkaauto valmidusse. Kõik veesõidu seadmestiku võtsin maha ning auto külge jätsin maal ja maastikusõiduks vajalikud lisad. Selleks on autol sobivad ARB +250 kg vedrud ees ja +400 kg vedrud taga. Samuti on amordid kõige kangemad ARB sportversioonid. Piltidel võib tunduda, et autot on tõstetud, kuid see pole nii. See on lihtsalt vedrustuse ressurss koormaga toimetamiseks. Tühja autoga sõit, on umbes sama nagu taburetiga sõidaks. Kui mõtlete, et ostaks endale töölkäimiseks Amphibeari, siis hea idee on see ainult tööle iga kord 600 kg varustust kaasa võttes.

Autol on ka ARB snorkel, K&N sportfilter, 8 tonnise tõmbega Warn vints 16,5 Ti ees ja valmidus (jõukaablid ja releed) taha kahe samasuguse paigaldamiseks. Kahte vist poleks mõtet taha paigaldada, ühe kaabelduse ja relee võib ära kasutada näiteks võimsama kompressori jaoks. Tavaventilaator on vahetatud (kolme) väljalülitatava elektriventilaatori vastu, nii ei pea veetakistuses ventilaatori purunemist kartma. Kõik õhutuse voolikud on kuskile kõrgemale üles toodud, kere isolatsioonist kõik vettimavad vatid välja roogitud, põhjakate kiirelt lahtivõetavaks ja kuivatatavaks tehtud nii, et vettesõitu see auto ei karda. Läbivuse jaoks on veel olulised Cooper Discoverer STT rehvid, mustrit on veel järel ehk 1-1,2. Mida? Ei sentimeetrit, mida teie siis mõtlesite.

Auto on seadistatav kas mõlema tagaistmega ja taga kastidega nii, et istmeid maha keerates tekivad taha magamiskohad, või siis hoopis istmeid välja tõstes on taga statsionaarsed panipaigad ja magamiskohad. Magamiskoha lõpud on praegu lahendamata, varem olid ühel pool kanistrid ja teisel pool Vista Potty. Auto katusele on lisatud keskele tugevdustala ja sinna saab kinnitada tugevad reelingud, et mõnda katusetelki seal pidada (kas siis isetehtud või mõnda Matkaspordi versiooni). Korralik puldist juhitav Webasto soojendi on ka.

Autol on ka mõned erilisemad lisad. Näiteks saab autoga kaasa täiesti tasuta suure hulga väikseid mõlke, kriime ja keresse tehtud auke. Mõnedel mõlkidel on lugu, näiteks merel sajatonnise kraana autosuurunune konks lõi. Teistel on pigem õlgukehitamise lugu. Kuigi teoreetiliselt tundub see võimatu, näibki katus koosnevat ainult mõlkidest. Väiksemaid leiab mujalgi. Plastist esikaitserauas ja tagumistes plastist poritiiva katetes on vähe suuremad augud raami talade jaoks, muud augud on kõik väiksed. Kõik augud keres on meelega tehtud ja aitavad kasutada auto natuke erilisi lisaseadmeid. Näiteks on väljaviigud vee ja diisli pumbale, siis lisaks mageda vee pumbale ja veel eraldi õhukompressorile (viimast ei ole ja ohver peab ise uue otsima). Nii ei pea uus ohver metsas sõites või Aafrikas trügides auto pärast väga põdema. Pole ju vahet kas väikseid kriipse ja mõlke on 64 või hoopis 71. Hetkel üle jäänud aukudele on korralikud korgid ette pandud, eks uus omanik saab neid ära võtta, kui midagi panna tahab või siis eelmist omanikku kiruda kui kork eest ära tuleb ja tolmu, vett või sipelgaid hakkab sisestama.

Muidugi on autoga kaasas suur hulk vajalikke matkamehe lisasid - eraldi punane sisevalgustus pimestamise vältimiseks, kompass, lülitid kõigi seadmete jaoks ja veel üks ports mereasjadest üle jäänud lüliteid ja kaabeldust. Näiteks taha töövalgusti paigutamiseks ei pea tegema muud, kui lihtsalt olemasolevasse auku katusel keerama tule, võtma sealt alt olemasoleva kaabli ja lülitist läheb põlema nii tuli, kui tuleb vool auto tagaosas välja toodud pistikupesale. Muidugi on veel lihtsam võimalus - lülitada tehnokontrollide eest salajas hoitud lülitit, mis punaste tagatulede asemel paneb ümber auto põlema kõik valged tuled (taga siis tagurdustuled). Eksootilistes riikides automaaturite jõugu eest põgenemiseks saab aga samast lülitist kõik tagatuled ära kustutada. Kapoti all on roostevabast terasest lisapaak ca 15 liitrit, mis hetkel on ühendamata, aga seda saab nii vee, kui ka lisakütuse jaoks kasutusele võtta. Tagavararatta koht on taga auto all tühjaks tehtud ja vajadusel mahutab veel ühe lisapaagi. Tagavararatta paigutamiseks võib osta ARB tagumise kaitseraua, koos vintsi hoidja ja ratta raamiga või siis hankida vanema LC mudeli tagaukse koos rattahoidjaga. See rõõm jääb muidugi uuele omanikule. Kuskil on olemas ka originaal varuratta hoidja auto alla, selle saab loomulikult autoga kaasa. 

Põnevaid lisasid on veel. Näiteks on tagaakendel moskiitovõrgud normaalse magamise ja õhutuse jaoks. Auto kõigile akendele on täispimendavad fotoriidest kardinad. Ühelt poolt hõbedased, teiselt poolt mustad saab nad panna hoidma sooja sees või päikest väljas. Toimivad suurepäraselt, ainult osade akende servadest kipub liimribaga takjapael ära tulema. Tagumistel akendel on ka tumendav kilering, aga see on ühel aknal katki (survepesuriga kogemata lasin). Nii et see tuleks kas välja vahetada või siis hoopis ära võtta. Esiistmete seljatugede juurde on välja toodud toide ja tehtud alused käsiraadiote paigutamiseks ja laadimiseks. Leidsin, et see on kõige mugavam koht, kus raadiot tegelikult kuuleb ka. Autos on 3 kaamera statiivi (koos toitega) ja lisaks veel koht black-box autokaamerale. Ees keskel on kaks ekraani ja on ka vastavalt kaks veekindlat kaamerat. Ühte ekraani saab ümber lülitada ja sealt vaadata hoopis tagurduskaamerat. Kaamerad olid varem pontoonide otstes, pole neile uut kohta mõelnud ja kui meelest ära ei lähe saab uus ohver ühe ülesande veel - kaamerad paigaldada. Tegelikult oleks päris hea kui kaamera vaataks otse esirataste ette, kitsastes kohtades või purretel abiks.

Ilmselt Eestis igavikuliselt unikaalne on auto registreeritud ümberehitus, mis lubab tehase originaalist suuremat pikkust, laiust kui ka kõrgust. Seda tuli hankida 14 kuud, sh käia majandusministri juures. Ning kui pontoone ei plaani panna, siis ei lähe küll ükski lisakaitseraud või muu sarnane asi mõõdust välja. Teine väga unikaalne lisa on Seletroni poolt ekstra Amphibeari jaoks tehtud elektrooniline käsigaas. Nii saab nupust auto sõitma keerata. Kui veesõidud kõrvale jätta siis on see abiks pikkadel 30 km/h piirangu lõikudel, kus auto enda autopiloot põlgab kiiruse liiga väikeseks. Eks talle leiab ehk maastikusõidus ka rakendust.

Ahjaa, natuke fakte ka. Land Cruiser 120, esmaregistreerimine 2007. Auto läbisõit on kohe 60t km, Lisaks selle ca 1t km vees. Enne ümberehitust sõitis auto 45t km. Nii on mootor ilusasti sisse sõitnud ja nüüd võiks keegi seda kasutama hakata. Mootori juures on koht valmis hüdropumba, elektrigeneraatori, suure kompressori vms kinnitamiseks (ketirattad, varukette, raam, pingutusamort jne) Näiteks kui plaanite minna kuskile naftat puurima. Kui sellist huvi ei ole, siis ei oska sellele võimalusele väga head rakendust leida.


Auto on minu jaoks üllatavalt vähese roostega. Kui ma võrdlen teda alt oma 2009 aasta mudeliga siis on raamil roosteplekke isegi vähem. Roostet muidugi leiab, aga üsna mõistuspäraselt. Minu jaoks on rooste alati "vähese õli viga" ja nii on kõik roostehakatised korralikku (mere)veekindlat õli saanud. Elektroonika toimib laitmatult. Mingi ABS andur vahel harva kotermannib, aga tegi seda juba enne reisi. St kui auto mitmeks kuuks seisma jätate, ärkab ilutulestikuga veojõukontrolli teemadel. Paari päeva järel (igal juhul enne kui teenindusse jõuate) kaob veateade ja kõik on jälle korras. Ülevaatuse tegin just ära ja see kestab kuni 03.2018.

Lühike loend ka baasauto varustuse kohta: roolivõimendi, kesklukustus (puldiga), turvapadjad, signalisatsioon, tehase immobilisaator, lisaimmobilisaator, käigukangilukusti, kahetsooniline kliimaautomaatik, 4x elektrilised akende tõstukid, elektrilised välispeeglid (soojendusega, kokkuklapitavad), püsikiiruse hoidja, toonitud klaasid (lisakilega veel tumendatud), tekstiilpolster, 2x istmesoojendused, tagaistme seljatugi reguleeritav ja allaklapitav, nahkkattega rool, reguleeritav roolisammas (kõrgus ja sügavus), käetugi taga, jalamatid (kummist), stereo (CD, originaal), kõlarid, CD Box, autokompuuter, valuveljed (17), esitulede pesurid, udutuled (eesmised, tagumised), tulede korrektor, astmelauad. Tehnilises passis: istekohti: 4; pikkus: 4960 mm; laius: 2465 mm; kõrgus: 2060 mm; tühimass: 2540 kg; täismass: 2850 kg; piduriga haagis: 2800 kg; pidurita haagis: 750 kg. Tehnilised andmed: kütus: diisel; kütusekulu linnas: 11.5 l/100 km; kütusekulu maanteel: 7.5 l/100 km; kütusekulu keskmine: 9 l/100 km; võimsus: 127 kW; tippkiirus: 175 km/h; mootori maht: 2982 cm³; teljevahe: 2790 mm.


Uus ohver peab esimese asjana ohverdama raha. Kes seda teab, kuipalju täpselt. Ilmselt 24 t kui kõik raami ja hüdraulika jms tükid ka kaasa anda (va pontoonid, mida pole) ja alumine piir on kuskil 16 t kui suurt midagi kaasa ei võta. Hetkel on auto küljes oleva lisavarustuse poehind umbes 7 t EUR ja see tuleb kaasa igal juhul. Läbisõitu ja lisavarustust vaadates tundub hind liiga väike, aga teiselt poolt on kere vatti saanud ja alati võib ootamatuid vigu välja tulla. Nii et kui ainult autot tahaks 30t müüa, siis ilmselt oleks kere ülehinnatud ja tuleks garantii anda, et kuskilt mõni ootamatu roostene polt või laager välja ei ilmu:)

Tõsise huvilise jaoks on see hea võimalus - ostja saab vähe kasutatud mootori, palju kasutatud kerega ja võimalik et ühe unikaalseima loo ja huvitava varustusega auto mõistliku hinnaga. Müügi järel oleks ka selge, et Amphibeariga uuesti reisile ei lähe. Olgem ausad, mulle pakub sellise reisi korraldamisest hulka rohkem lõbu midagi uut ümber ehitada.

laupäev, 7. märts 2015

Amfiibide pikimad mereületused

Pärast reisi on minult küsitud, et kuhu siis paigutada see Amphibeari ookeanisõit St Louisest Senegalis Praisse Roheneemesaartel võrreldes teiste amfiibide meresõitudega. Ilmselgelt suudab auto maa peal sõita ja siin midagi mõõta pole mõtet, aga mereületustega on lugu teine. Küsimusele ei ole üldse lihtne vastata. On olemas väga täiuslik amfiibsõidukite ülevaade Amphiclopedia. Samas sealt infot iga sõidukiga tehtud sõitudest ei saa. Kuid üks on kindel, amfiibiga meresõitude kuldmedal kuulub Ben Carlin, Half Safe amfiibile. Juba esimene Atlandi etapp Halifax - Flores Island (Azores) oli 2720 km pikk. Atlandi ületuse kolmas etapp Faial Island - Madeira Island oli 1208 km pikk ja ületuse jooksul tabas neid orkaan. Ka Vaikses ookeanis olid mõned etapid päris pikad.

Leitud ja loetud informatsiooni järgi Half Safe järel on pikkuselt teine amfiibi mereületus maailmas Amphibear sõit Atlandi ookeanil 760 km St Louis, Senegal - Praia, Santiago saar, Roheneemesaared. Ehk siis auväärne hõbemedal ilma toetuseta läbitud meresõidule (2014 aasta seisuga).
Ühes kategoorias on tegemist isegi kuldmedaliga. Purjetajad loevad täitsa eraldi klassideks meeskonnaga ja soolosõite. Amphibeari sõit oli soolo.

Kolmandat kohta on väga raske välja anda, sest ookeanisõite pole rohkem silma jäänud. Küll aga on teada väga põnevaid seiklusi amfiibidega. Eestikeelsest raamatust "La Tortuga" saame lugeda Frank ja Helen Schreider ja amfiibi La Tortuga raskest teekonnasat Panamast Kolumbiasse, kus nad nii Vaiksel Ookeanil kui Kariibi meres sõitsid. Lisaks La Tortuga II seiklused Indoneesia saarestikus. Veidi teistsuguse reisina läheb arvesse venelaste korraldatud ekspeditsiooni üle Põhja Jäämere, kuid see on pigem polaarekspeditsioon kui mereületus.

Internetist leiab ka Land Roveri baasil ehitatud auto sõidu Iiri merel ja Beringi väina ületuse. Beringi väina proovis erikonstruktsiooniga amfiibiga talvel üle jää ületada ka kuulus Ranulph Fiennes, kuid reis jäi katki raskete jääolude tõttu. Otse loomulikult on amfiibautoga palju kordi sõidetud üle Inglise kanali, sealhulgas nii Richard Branson kui Top Gear meeskond. Samuti nagu Amphibear ületas Gibraltari väina, on erinevate väinade ületusi tehtud palju.

Dobbertin Surface Orbiter sõitis Kariibi merel ja erinevatel veekogudel Põhja ja Lõuna Ameerikas kokku 5000 km, kuid kahjuks detailsed andmed sõitude pikkuste kohta puuduvad. Kaardi järgi tundub, et sõideti lühemaid otsi saarelt saarele. Lisaks ei tohi ära unustada ühekordseid projekte, näiteks Kuuba põgenikke, kes tünnidega autosid ujuma aidates on sõitnud üle 200 kilomeetri, mis lahutab Kuubat Florida poolsaarest. Kuna LaTortuga sõitis siiski pigem päeva ja lõigu kaupa, kuulubki pikima mereületuse etapi pronksmedal ilmselt tundmatule kuuba immigrantide grupile või Dobbertin Surface Orbiterile, kuid kindlalt midagi väita ei julge.

Loomulikult on erikonstruktsiooniga amfiibe palju. Väga suur hulk neist on sõjalise suunitlusega. Samuti on mitmeid amfiibe, mis on ehitatud paadi baasil. Viimaste puhul vist peaks pikima mereületuse asemel otsima pikimaid maismaaretki. Uuemate militaarsõidukite katsetustest ja saavutustest muidugi palju informatsiooni ei leia. Kestvussõitudest olulisem on nende puhul siiski läbivus ja sobivus konkreetseks missiooniks. Nii selgub, et ka "tühine" 760 kilomeetrit autoga ookeanil on maailmamastaabis päris kõrgel kohal.

Kõik vahemaad Google Earth järgi linnulennult stardipunktist sihtpunktini.

esmaspäev, 5. mai 2014

Viimane teelõik

Esmaspäeval tuli Martinilt Scan Shippingust teade, et võin järgmisel päeval, 29 Aprillil Amphibearile Muuga sadamasse järgi minna. Sadamasse jõudes läks natuke aega sisenemise vormistamisega ja natuke aega kulus vales kohas ootamise peale. Õigesse kohta jõudes pildistasime ilusaid terveid plomme ja tegime konteineri lahti. Seal ta on, ilma pontoonideta kuid täie muu varustusega Amphibear.


Pärast konteineri avamist asusin rõõmsalt naelakangiga tõkiseid kangutama. Pool tundi hiljem kangi peal üles alla hüpeldes enam nii rõõmus ei olnud. Päris korralikult olid tõkised konteineri põhja külge löödud.


Tekkis veel küsimus, et kas peaks auto esiotsa juurde alt roomama või küljelt ronima. Sai otsustatud külje kasuks ja kuidagi ennast üle raamide auto ette sokutatud. Seal oli lahtivõtt lihtsam, piisas ainult koormarihmade vabastamisest. Siis sikutasime ettevaatlikult teise autoga amfiibi konteinerist välja. Auto väljas tegin kõik kastide lukud lahti ja kutsusin piirivalve sõidukit kontrollima. Peatselt tuli patrull, vaatas kerenumbri üle ja pani paberile templi. Juurde ütles, et tegelikult polnud nende kontroll üldse vajalik, kuna tegemist on Eestis registreeritud sõidukiga. Aga templiga olevat lihtsam sadamast välja saada.


Nüüd tuli auto sõidukorda seada. Lisaks auto akude tühjusele ootas mind üllatusena ees ka mõlema auto võtme puldi patareide tühjakssaamine. Vahetusaku oli kaasas ja käivitamise järel lõpetas ka alarm lärmamise. Kõik muu töötas nagu ennegi, tuled põlesid süsteemid töötasid ja jõudiski kätte viimane teelõik kojusõiduks. Nüüd on Amphibear kodus ja algab kauakestev varustuse puhastamine, ärapakkimine ja katkiläinud asjade parandustöö.

Amphibear sõitis omal jõul Tallinnast Roheneemesaartele. Ületas Gibralatari väina ja Atlandi ookeani Senegalist Roheneemesaartele. Mõnisada kilomeetrit saartest edasi purunesid sõiduki pontoonid ja Lõuna Ameerikasse Rio De Janeirosse sõitis Amphibear Geoholmi turjal. Lõuna Ameerikas sõit jätkus uute pontoonide saamise lootuses. Kuid kui tehas uusi pontoone ei tarninud läks Amphibear Limas konteinerisse ja tuli tagasi Eestisse laeva kõhus.


Tänan, kes te siiani kaasa mõtlesite ja blogi lugesite! Teie Mait Nilson.

kolmapäev, 26. märts 2014

Varustuse TOP 10

Meil kõigil on vahepeal reisivarustust vaja ja on hea teada, mis toimib. Järgnevalt siis minu kasuliku varustuse esikümme, nii nagu reaalne reis maal ja merel selle minu jaoks välja tõi. Pingerida on muidugi suhteline ja sõltub väga palju reisi iseloomust. Näiteks satelliitsidet pole ju vaja, kui asud mobiililevis. Samuti on iga teise esile toodud asja kasulikkus otseselt sõltuv reisi iseloomust.

DeLorme inReach SE satelliitside seade
Seni uskumatult töökindel ja kasulik. Kui Eesti poodidest ei leia, saab Internetist tellida. Odavam, kui oskate oodata. Eraldseisvalt kasutamiseks veidi aeganõudev, kuid üle telefoni liidese väga sujuv. Lubab nii asukohta näidata kui sõnumeid vahetades kadunud Amphibeari päästa. Õnnestus ka mereveekindlust testida, kui kast süles ja DeLorme taskus vette kukkusin. Selle testi läbis edukalt. DeLorme koduleht lubab pidevalt asukoha infot oma veebilehe jaoks välja võtta ja nii on Metrotec oma jälgimisseadme info DeLorme infoga ühendanud. Koos liitumislepinguga saab osta soodsa päästekindlustuse, et seadme omanik häda korralt igalt poolt maailmast 72 tunni jooksul ära tuuakse.

Led Lenser SEO 7 R pealamp
Ootamatu rikke korral väga kasulik abimees, kui ka lihtsalt iga öise tegevuse hea saatja. Tegelikult täidavad sama rolli ilmselt ka paljud teised pealambid. Meeldib väga, et lubab ennast mobiililaadijaga laadida. Kui veel veekindel ka oleks siis ei oskaks rohkem tahta. Hoolimata veekindluse puudumisest pidas ka merel igaöisele kasutamisele vastu. Väga mugavalt käsitletav, ühtlase valguse jaotusega ja peas hea kerge.

Meriinovillane Aclima pesu
Ongi tõsi, et võib kaks nädalat kanda ja ei lähe lõhnama. Kui täiesti aus olla, siis lõhnab ta ka uuest peast hästi veidi maavillaselt ja kui pesemata kanda, siis lõhn veidi tugevneb. Aga see lõhn on sümpaatne. Külmas andis kehale mõnusalt sooja ja palavas hingas ning ei läinud puuvillase särgi kombel läbimärjaks.

GoPro Hero Black ja FineVu HD 500 kaamerad
Kuigi videosid pole seni olnud võimalust väga välja panna, siis ilma nende kahe tooteta paljusid videosid ei oleks ka. Üksõik mis oludes, lülitad sisse ja saad tulemuseks terava ning normaalselt valgustatud video. FineVu autokaamera oma pideva salvestamisega lubab üles korjata ka need hetked, kui unustasid midagi sisse lülitada. Samuti väga kvaliteetne salvestus.

Sandaalid Keen
On saanud merevett, niisket kandmist, liiva ja mägesid. Sandaale kandsin peaaegu igapäevaselt nelja kuu jooksul. Seni ei ole mingeid kulumise või liimi lahtituleku märke. Kuivavad kiiresti. Jalas on mugavad ka pikal kõndimisel. Kaua paigal istumiseks nad mõeldud pole. Aktiivse tegevuse jaoks on väga head.

Sony Xperia Z telefon
Selle telefoni valisin veekindluse, hea jõudluse ja suure ekraani tõttu. Jõudlust ja suurt ekraani on vaja navigatsioonitarkvara kasutamiseks. Maal oli see sisuliselt ainuke navigatsioonivahend ning vee peal sõitmiseks oli seadmes Amphibear plotterit dubleeriv navigatsioonirakendus. Telefon on üllatavalt töökindel. Oli samuti taskus, kui merevette kukkusin ja sellise olukorra jaoks on veekindlust piisavalt. Paar korda on ka käest lipsanud ja maha kukkunud, seni õnneks katki pole läinud. Julgen veega seotud reisidele soovitada küll.

Veekott Dromedary 10l
Lihtne ja konkreetne – mahutab kümme liitrit vett. Kuid oluline on märkida et veel ei teki mingit kõrvalmaitset ka palavates oludes pikaajalisel kotis hoidmisel. Ei mingit plastmassi või muud sarnast mekki, mis mõne teise koti puhul on kerge tekkima. Mugav kanda, täita ja tühjendada. On üsnagi tugev ja kannatab ka pealeastumise või kukkumise hästi välja. Alles poole reisi peal avastasime, et kott on just õige suurusega täispuhutava padjana kasutamiseks. Nii, et kui pole parasjagu vaja vett hoida, siis saab hoopis padjana kasutada. Põsele on muidugi mugavam, kui talle enne padjana kasutamist särk selga tõmmata.

Veekindel kott SealLine Baja Bag 30l
Reisi alguses olid need veekindlad kotid kasutamata ja pigem ise kuskile kotti ära pakitud. Kuid alates Roheneemesaartest leidsid need kotid üha rohkem kasutust. Kui teil on vaja kotti, millega saab kiirelt kaasa haarata hotelli võtmiseks esmatähtsad asjad, ujuda paadist kaldale nii et varustus ja riided kuivaks jääksid ja oleks ujudes kuhu toetuda, võtta lennukisse käsipagas nii et ta kindla peale mahub pagasiriiuli õigesse kohta siis on see just õige valik. Sest kõige selle jaoks on see kott kasutust leidnud. Ning kui Roheneemesaartel linna peal küsitakse, et väga lahe kott ja kust sellist saab siis ilmselt ei jäta ta teid ka oma välimusega häbisse. Ma küll ei arva, et ma tulevikus ärireisidele just selle koti võtan, kuid teinekord koti põhjas võib ta koha leida küll. Mine tea kuna jälle veekindlust vaja läheb.

Robustsed kõik ühes komplektid
Kõik kodused ja sageli üsna mõttetuna tunduvad komplektid olid autos sageli üllatavalt palju kasutusel. Näiteks nõukogude ajast pärit ja sellest ajast kasutamata seisnud kruvikeerajate komplekt täitis nii meisli, kangi kui ka muidugi kruvide keeramise rolli. Leatherman nuga oli kogu aeg uksetaskus ja kui põhivarustusele ligi ei pääsenud olid noa arvukad funktsioonid ise põhivarustus. Rauast käepidemega matkakirves täitis nii kirve, haamri kui ka kangi rolle väga edukalt. Nii on multifunktsionaalsusel oma koht ja see on just reisil, kus loevad nii tööriista paigutamise kui ka tema kasutamise võimalused. Hea mulje jätsid lõpuks ainult need tooted, mis olid vastupidavad kõikmõeldavates olukordades.

Koormarihmad, kaabliklambrid, teip ja liimid
Ükskõik kui palju neid kaasas on, tuleb tehnilise iseloomuga reisil neid ikka puudu. Kasutasin Hüdroscandi üsna tugeva konstruktsiooniga koormarihmasid ja korraga oli neid kasutusel paarikümne ringis. Küll varustuse kinnitamiseks, hädapärasteks parandustöödeks ja ka näiteks madratsi kiirkinnitamiseks (kastidelt mahalibisemise vastu). Hädapärasteks parandustöödeks olid kaabliklambrid ja teip asendamatud. Eriti hea on Henkeli isevulkaniseeruv teip, mis liimikihti ei jäta, kuid moodustab veekindla ja üsna ühtlase kattekihi. Kitsastes oludes on veidi keeruline kasutada, aga see on ka ainus puudus. Kaasas oli ka erinevaid Henkeli liime. Kõige rohkem leidis kasutus plasmassi liim ja metalli- ning plasttäidisega kahekomponentsed liimipulgad. Ainus etteheide, et sageli ei ole liimide pakendid mõeldud kompaktsetena reisile kaasavõtmiseks.

Varustust oli muidugi palju rohkem. Siin nimetamata varustus toimis samuti hästi. See on sellise reisi puhul muidugi ootuspärane, sest kaasa võetud varustus oli enamjaolt nimekate tootjate reisioludesse mõeldud valikust. Esikümnesse sattusid need tooted, mis aitasid kriitilises olukorras või üllatasid reisi jooksul.

kolmapäev, 19. märts 2014

Eripalgeline Lima

Lima erineb ülejäänud Peruust väga suurel määral. Kaasaegne metropol, kõige hullema liiklusega mida seni nähtud on. Lõuna ameerikas on paljudel ristmikel raske aru saada, kas on ka mingi eesõigus. Üldiselt käib liiklemine nii, et kui oled juba rismikul, on antakse sulle võimalus see ka läbida. Nii saab nina ettevaatlikult välja pista ja siis ristmike ületada. Teine meetod on jõuliselt oma kavatsusest märku anda. Kiirust alla ei võta ja enne ristmikku annad korraks törtsu signaali. Siiski on seda mõistlik teha, kui oled peateel ja seda on võimalik kuidagi kindlaks teha.

Teine omapära millest kohe aru ei saanud on tänavanimede kordumine. Enamusi tänavanimesid on kasutusel viis kuni üheksa korda. Alles mõne aja pärast saad aru, et siin on tänavanime kasutamise piir linnaosa. Aga lisaks omapäradele on Limas ka kohti, mida auto trantspordi paberite ajamise kõrvalt vaadata saab.

Kesklinnas on loomulikult valitsuse hooned ja kirikud. Aga on ka Ameerika kõige vanem elumaja. Alinga maja rajati koos hispaania võimu kehtestamisega. Halvasti sildistatud Peruus on seda muidugi päris keeruline leida. Kuid kesklinnas pühapäeval ringi jalutades on lihtne sattuda ka minikarnevali peale. Värvilised paelad kaelas ja jahupildumise eest kõrvale põigeldud on kesklinnas pühapäeval siiski vähe ette võtta.

Kiriku kõrvalhoone peaväljakul oli huvitavam kui peahoone.

Vaade peaväljakult vanalinna suunas.

Aliaga maja on vanim säilinud elumaja Ameerikas. Pildil vasakul.


Limas enam inkade kujusid väga palju ei olnud. Ikka hispaania rüütlid.

Väike karneval pühapäeval.


Lima peaväljakul, kiriku uks oli üks suuremaid ja vihasemaid seninähtutest. 

Kuna Lima on rajatud kõrbesse, siis on parkide ja roheluse rajamine linnas just see õige asi mis linna elama paneb. Ning Miraflores linnaosas on seda ka tõsiselt võetud. Linnast endast on näha, kui linna valitsejad oma linna armastavad. Ma olen kindel, et Mirafloreses see nii on. Lihtsalt nii palju pisiasju on õieti, et ilma pühendumiseta seda ei saavuta.

Love Park, väike hubane nurgake kogu pankrannikule rajatud pikas pargis

Igas pargis on värvikirevad lillepeenrad. Endise kõrbe koha peal päris kena.

Et mänguväljak huvitavam oleks võib see ju olla hoopis laev.

Ei piisa lihtsalt pingi panekust kõnnitee kõrvale. Hoopis hubane istumisnurk tuleb luua.

Teine kõrbesse sobiv asi on loomulikult vesi. Circuido Magico del Aqua sobib muidugi igale poole. Lugesin pargis kokku vähemalt 7 valgustatud purskkaevu ning 5 neist esitasid võimsaid vee ja valguse etendusi.







Ning ka Limas on ajaloolisi vaatamisväärsusi. Ligi tuhat aastat vanemad, kui Inkade linn mägedes. Kohaliku Lima ja Wari tsivilisatsioonide jäljed Huaca Pucllanas.

Püramiid kui püha mägi, ehk kirik 1500 aastat tagasi.

Väljakaevamised jätkuvad. Varem oli see lihtsalt mägi keset linna, kus sai ka motokrossi sõita.

Püramiidi ehitati aja jooksul suuremaks ja kõrgemaks. On leitud kuni kaksteist kihti.

Väljakud püramiidi ümber olid ümbritsetud müüridega.

Kõik seinad on ehitatud mudast vormitud ja kuivatatud tellistest. Limas vihma ei saja, esineb ainult ookeaniudu. Püsti laotud ja väikeste vahedega tellised pidid looma maavärinakindla seina.

Hilisem Lima tsivilisatsiooni vallutanud Wari tsivilisatsioon kasutas püramiidi matmispaigana. Matmiseks ohverdati imik, kes oli teejuhiks surmajärgsesse maailma.

Keraamiliste pottide kaunistamiseks kasutati kolme värvi: must, punane ja valge.

Meri oli Lima tsivilisatsiooni jumal ja hai selle jumala kehastus. Nii võis ohvrianniks olla uue maja ehitamisel hai kujutisega pott ning tseremooniatel 12-25 aastased naised.

Ning killuke Lima kaubandusest. Kes igatseb taga tõelist Singeri õmblusmasinat, siis siin see on.

Meremehest maameheks

Kuna merevedu koos pontoonidega on kordades kallim kui auto enda vedu otsustasin pontoonid maha keerata ja auto Eestisse tuua ilma katkiste pontoonideta. Merevedu on mõistlik lähimast suurest linnast ja loomulikult on lähim suurem linn Peruu pealinn Lima.

Jõudsin Limasse õhtul ja otsisin öömaja, kuhu küll mahuks autot parkima. Navigatsiooniseade midagi tarka ei pakkunud, aga huvitava vihjena on Lima Club Germania ehk saksa klubi märgitud kämpinguna. Sõitsin kohale. Kinnine värav, inglise keelt mitte oskavad valvurid. Kutset klubiliikmetelt mul ei ole. Niisama sisse ei saa. Küsisin soovitust hotelli leidmiseks, kuid ei osatud soovitada. Lõpuks kõndis mööda üks klubi külaline, kes oskas ka inglise keelt. Tema abiga sai kiiresti selgeks, et võib ju ikka klubi jalgpallistaadioni taha parklasse parkida ja autos ööbida. Sealsamas pesemisruum tualetiga ja kõrval parkimas prantsuse dziip matkajatega.

Järmine hommik saatsin optimistlikult kirjad välja, et Peruus kohta leida ja panin FB ka vastava teate üles. Üsna kiiresti reageeris Eestist Tarmo Haud ning kiiresti vastas ka Peruu aukonsul. Aukonsuli kontakti garaazi auto ei mahtunud, kuid Tarmo Haud kontakt (kes oli Jaapanis), võttis ühendust oma sõpradega Peruus ja peatselt saatsid mulle meili Firewheels töökojast Ciacomo ja Santiago Podesta. Järgmise päeva püüdsin meilidega asju ajada, kuid nii see Lõuna Ameerikas ei käi. Siin tuleb kohale minna.

Läksin Club Germania administraatori juurde, et ööbimise eest maksta. Ta vaatas mulle imestunult otsa ja ütles, ei raha maksma nüüd küll ei pea. Uskumatu, aga ilma küsimata oli saksa klubi ülimalt külalislahke. Lootsin, et see on hea märk edasiseks.

Firewheel töökoda on päris suur. Paraku klientide autodega täiesti ülekoormatud. Leidsime koos Santiago Podestaga, et mõni teine koht oleks parem. Ta sõitis oma Toyota dziibiga ees ja mina järel kuskile kohta mis pidi olema 40 km linnast väljas. Kohale jõudes ootas ees üllatus. Autode parkla või töökoja asemel oli tegemist tema elamisega väljaspool linna. Väga uhke elamine. Aga ka auto lammutamiseks väga sobiv koht.

Pontoonid maapinnale pööratud võib lahtivõtmine alata.

Firewheels töökojast oli veel üks abimees kaasa tulnud. Pesime auto puhtaks, tagusime kõveraid raamiplaate veidi tagasi, vabastasin pontoonid turvaköitest ja lasin maa peale. Ka Santiago pani käed külge ja nii läks töö üsna kiiresti. Esimese päeva õhtuks oli suur osa mehhaanilistest ühendustest lahti ja ühel poolel ka mõned hüdraulika torud maha võetud.

Abimees Firewheels töökojast vasakul ja Santiago Podesta paremal panid ka käed külge ning töö läks esimene päev üsna kiiresti.

Teine päev töötasin auto juures üksi ja üsna kurb tunne oli. Kui seni oli reisi lõpp olnud otsus, siis siin iga uue asja lahtivõtmisega muutus ta paratamatuks reaalsuseks. Teise päeva õhtuks olid pontoonid eraldi, auto eraldi ja üleni koli täis.

Pontoonid on täielikult eraldatud ja mahajätmiseks valmis.

Juhipoolse pontooni esitala alt tuli välja hoopis ootamatu. Mujal nähtud mõra asemel oli lausa auk sisse rebenenud.

Üsna vaevaliselt mahtus kogu välisraam ja ajamid Amphibeari juba niigi täis pakiruumi.


Hommikul sõitsin Firewheelsi. Abimehed said tänutäheks mütsi ja lisaks soovitasid õdusa hosteli sealsamas lähedal.